Tere tulemast Paradiisi!

27.11.2012.a.

Lõpuks ometi on ilmataat meile halastanud ja lasknud päikesel meie pale peale paista. Saabusime esmaspäeval saarele, mille nimi on Koh Samet, sõit Pattayalt siia kestab ca 2,5 tundi mööda maan- ja mereteed. Meie sihtkohaks oli Tubtimi resort, siia jõudmiseks tuli pärast randumist võtta MUPO rohelist värvi tuk-tuk ja 10 minutit mööda kiira-kääralist dzunglirada mäest yles ja alla ja olimegi kohal. Siin ongi paradiis - sinine meri, valge liiv, kuum päike ja miljon korda vähem inimesi kui Pattayal.

 

Tubtimi resort ise näeb välja selline

 Enne siiasõitu tegime eelmisel õhtul väikese jalutuskäigu Pattaya kõige kuumemasse kohta - Walking Streetile, kus asuvadki need kurikuulsad meestelõksud - go-go baarid. Tänava ääres seisavad pilkupyydvad Tai tytarlapsed ja meelitavad valgeid mehi plakatitega ostama odavat õlut ja nautima kauneid naisi. Kuna meie kuidagi mehe mõõtu välja ei andnud, siis meil lootust go-go baari siseneda eriti ei olnud. Kyll saime tähelepanu osaliseks varem, kui lonkisime sellel tänavalõigul, kus poisse pähe määritakse. Kui oleksime huvitatud olnud, poleks poistest puudust olnud. Walking street ise on vast 1,5 km pikk, me lõpuni ei viitsinud jalutada, rahvast oli seal meeletult, eriti torkasid silma Hiina turismigrupid, kes liikusid lippu lehvitava giidi jälgedes, aegajalt seisatasid ja kuulasid tähelepanelikult giidi juttu sellest, kui halb elu on Tai naistel ja kui hästi hoolitseb kommunistlik partei Hiina naiste eest, kes ei pea rohkem lapsi synnitama kui ainult yhe ja ei pea kunagi orjastavatel tingimustel oma keha myyma. Kuna Hiina gruppe oli lugematult palju, siis vib olla täitsa kindel, et mõne aasta pärast jäävad venelased Tais vähemusse ja kohalikud teenendajad saavad lisaks vene keelele ja hiina keele selgeks. Lisaks ahvatlevatele tüdrukutele kohtusime ka veidra hiiglasega, kellega koos võis raha eest pilti teha. Mina sain ta tasuta oma pildikollektsiooni:

Kuna Walking Street muutus ysna ruttu tyytuks, seadsime sammud kodu poole, et enne varahommikust reisi Koh Sameti poole ennast korralikult välja puhata. Saarele on iseenesest lihtne pääseda - astud sisse suvalisse venekeelset silti kandvasse turbyroosse ja ostad vautcheri. Kindlal kuupäeval ja kellaajal tuleb sulle minibuss järgi ja viib sind Banphe sadamasse, kus istud paravossile ja popsutades jõuad vähem kui tunni ajaga Malibu randa. Ja kui sa lepid yhepäevase kruiisiga, siis pikutad mõned tunnid lamamistoolil puudevarjus ja ootad, millal saad tagasi sõita. Nii nagu need tüübid siin:

Ärge nii kyll tehke - kui juba nii kaugele sôita, siis jääge kindlasti mitmeks päevaks, leidke rahulik resort ja mõnulege! Meie just nii tegime ja maandusime Tubtimi puhkekodus, ööbimine oli väikestes majakestes ja yhe öö eest tuli maksta kahepeale kokku 1700 bahti kõigi mugavustega majakese eest. Kirjad olid yleval, et cash only, aga avastasime oma rõõmuks, et siiski nad aktsepteeerivad ka kreditt- ja deebetkaarte (v.a. AmExi kaart), nii et saime oma sealolemist pikendada hoolimata sularahakriisist mis meid pikapeale kummitama hakkas. Meie hütt oli selline:

Kuna esimesed päikesekiired olime kinni pyydnud juba eelmisel nädalavahetusel ja uskudes varasemate rännumeeste seletusi, et piisab, kui määrid ennast kokku kohaliku kookosõliga ning ärakõrbemise ohtu ei ole, siis nii just tegingi ja pidin õige varsti kahetsema. Õhtul peegli ees avastasin, et minust oli saanud paks keedetud krevett, kuigi olin maximaalselt otsese päikese käes ca 20 minutit olnud, muul ajal olin kas vees või varju all. Päike on siin tuline ja kasutage ikka 50+ kreemi!

Seltskond, kes siin resideerub, on ysnagi normaalne - yksikud heteropaarid ja ylejäänud on geipaarid. Meiesuguseid naispaare on väga vähe. Igatahes keegi meile tähelepanu ei pööra ja arvan, et mitte sellepärast, et me vanad ja kobedad oleme vaid ikka sellepärast, et siin pole mehi. Lisaks tavalistele olijatele liigub siin ringi ka yks Väga Nälginud Krevett - ebamäärases eas yksik naisterahvas, kellel on tõsised kaaluprobleemid. Igatahes näeb ta kohutavalt kole ja kõhna välja ja teda vaadates on inimestel alguses ehmatanud pilk silmis, mis hiljem muutub arusaamatuse ja yllatuseseguseks - kuidas saab midagi sellist olemas olla. Jah, ma parem olen paks krevett, aga ma vähemalt söön selleks et elada, mitte ei ela selleks et nälgida....

Kõige kurvemate silmadega penid

Kurvasilmseid penisid on siin palju, nad pikutavad igal pool, kus leidub ruumi või loivavad aegalselt ringi. Välimuselt on nad äravahetamiseni sarnased – syydlaslike nägudega, kondise kehaehitusega, hõreda karvkattega ja rõngassabaga. Välimuse järgi võiks arvata, et nad on kohutavalt näljased, kuid imekombel ei rynda nad tänava ääres pakutavaid toidukärusid, mis on täis kuhjatud liharoogasid ja muid hõrgutisi. Ja sõidutee yletamist tasub neilt õppida – seda tehakse väärikalt ja stoilise rahuga, vastupidiselt meiesugustele turistidele, kelle jaoks on tee yletamine täielik ellujäämiskursus. Seega – tai penid on sympaatsed ja mis peaasi – nad ei haugu ja ei sega kedagi.

Lisaks koertele torkavad tänavapildis silma paarikesed koosluses valge mees koos kauni ja noore tailannaga. Valge mees esindab pigem põhjaeurooplast ja mida vanem, paksem ja koledam ta on, seda vanema ja vähem kaunima kaaslannaga tal tuleb leppida. Pole haruldane, et valgel mehel on kaks perekonda – yks oma kodumaal ja teine Tais, mille olemasolust ei pruugi perekond nr 1 yldse teadlik ollagi. Igatahes sibavad siin ringi pisikesed mustapäised ja mandlisilmsed mudilased, kes räägivad täitsa vabalt soome keelt oma papadega.

Veel tähelepanekuid – enamuse turistidest moodustavad vene perekonnad. Vene mees ei tule siia seksi jahile, vaid võtab kaasa oma naise, lapsed ja ämmad-äiad ning naudib puhkust koos oma perega. Talle meeldib olla hoolitsev isa ja maksta kõigi eest. Venelased on siin igatahes väga lugupeetud. Kui lugesin reisikirju, siis kinnitati nagu yhest suust, et inglise keelega saab siin vabalt hakkama. Mina ytlen, et unustage inglise keel ja rääkige vene keeles – seda mõistavad kohalikud hulga paremini ja kõik asjad saavad aetud. Kui sulgeda silmad, siis on tunne, et olen mõnes Musta mere äärses kuurordis – niipalju kuuleb siin venekeelset juttu.

Eile oli ilus päikesepaisteline ilm ja tegime hommikul välkkiire otsuse, et sõidame lähedalasuvale Koh Larni saarekesele, kuhu saab sadamast kas praamiga (pilet 30 baati ehk 75 eurosenti) või kiirkaatriga, hind 300 baati per nägu. Tuk-tuk viib sind otse sadamasse, kui väljendad selgelt oma soovi ja selle eest tuleb siis 100 baati per nägu välja käia. Jõudsime napilt praamile ja poole tunniga olime kohal.

 Lubatud oli ilusat liivaranda ja kristallselget merevett. Vastab tõele, kuid see selge vesi oli ikka väga rämpsu täis, see oli imekspandav, kui palju pisikesi kilekotikesi, plastikust igasugu jubinaid ja muud kirjeldamatut rämpsu triivis otse kaldajoonel. Vette minnes tuleb lihtsalt kas osavalt laveerida prygi vahel või syda kõvaks teha ja lihtsalt otse vette sumada. Kui just suud lahti ei hoia, siis ei tee see prygi midagi. Vesi on soe, mõnus on vees olla, sest kordagi ei tule peale ebameeldivaid kylmavärinaid. Sedapuhku olid rannas ka lamamistoolid ehl lezhalkad pehme madratsiga, muidu Jomtieni rannas on ainult need kokkupandavad toolid, mille peal istumine maksab 30 baati, saare peal aga tuleb esimeses reas, kus merevesi vastu varbaid loksub, välja käia 100 baati, teine rida on poole odavam. Baarist sai tellida imepärast ananassi sisse tehtud kokteili nimega Mai Tai, selle valmistamiseks kulus vähemalt 5 erinevat alkohoolset jooki ja tulemuseks oli ylimaitsev kokteil. Kaunistuseks olid peal ka kolm aromaatset orhideeõit. Hind oli 200 baati, kuid see oli oma hinda väärt. Soovitan soojalt kogeda. Panen siia hinna kirja lihtsalt selleks, et kui keegi on lähiajal siiapoole tulemas, siis oleks tal kergelt aimu, kui meeldivalt odav siin kõik on.

Tänaseks päevaks planeerisime Underwater worldi kylastamise. Päeva alustasime traditsioonilise massaaziga - oleme juba omad joped ja meile tehkase isegi allahindlust, kuid kuna nad teevad meiega nii head tööd, siis maksame ikka täishinna. Eha on ikka oma tai noormehega ja minuga tegeleb imekaunis Nina. Kui mina naudin mudimist rahulikult, siis Ehal tänu tunduvalt vanematele kontidele tuleb tunduvalt rohkem piinelda, sest vanu sitkeid lihaseid annab tykk aega mudida enne kui need pehmeks muutuvad. Igatahes teeb iga Eha piuksatus ja valugrimass meie teenindajatele kõvasti nalja ja nad teevad veelgi innukamalt oma tööd.

Aga asja juurde nyyd. Plaani pealt vaadates asus imepärane veealune maailm meie elamisest hinnanguliselt nii kümne minuti tuk-tuki sõidu kaugusel. Kohale jõudsime aga alles mitme tunni pärast. Ei ole kerge orienteeruda, kui tahad olla ise tark ja usaldad oma vaistu ja kaarti. Kuid tänu lahketele teejuhatajatele me lõpuks oma sihtkohta jõudsime, olles maha kõmpinud mitu kilomeetrit. Kuna tee peale jäi ka suur Outlet Mall, kus müüdi tehasehindadega tuntud brändide tooteid, siis õnnestus Ehal osta 3 uhket golfisärki väga sümboolse hinna eest.

Muide, ilm oli kohati päris rajune ja vihma sadas, nii et ostsime isegi vihmavarjud endale. Veealune maailm oli täitsa sarnane sellele, mida on näidatud ETV-s laupäevaõhtustes loodusdokkides. Olid suured kalad, olid väikesed, kirevad, triibulised ja täpilised elukad. Tegin ka hulgaliselt pilte, kuid mobiiliga pildistades on ju see häda, et liikuvast elukast jääb pildile udukogu, seega siia ülesriputamiseks jäi valik väikeseks.

Tõele au andes - eks see üks turistilõks ole ja kes on tõsised veealuse maailma fännid, need siit midagi uut ei avasta, pigem on see põnev atraktsioon lastele, kes ise veel ei snorgelda. Sissepääs välismaalastele oli 600 bahti, lastele veidi odavam. 

Ilmajaam lubab ka mitmeks järgnevaks päevaks vihma ja äikest, nii et aega Pattaya vaatamisväärsustega tutvumiseks on meil veel kyllaga. Lisaks sõidame esmaspäeva hommikul saarele nimega Koh Samet ja yritame olla koha peal mõne päeva. Põrgut, kui seal ka sama ilm on, siis ma olen tiba pettunud, aga ainult tibakene. Saab ka varju all istuda ja kuna ilm on soe ja merevesi sama soe, siis on asjal siiski ka positiivne maik man - pole ohtu pruunistumiseks ja tagasitulles pole vaja kogeda kellegi kadedaid pilke, vaid saan vaikselt infiltreeruda töökeskkonda, nii et keegi arugi ei saa, et mind paar nädalat pole kohal olnud.

Kuidas ma uued kulmud ja pikad jalad sain

Internetiyhendus on siin nii ja naa, kord on, kord ei ole. Seega tuleb pyyda päeva olulisemad sõnumid kähku edastada.

Eile alustasime oma päeva tõdemusega, et niikaua, kui ilm on pilvine, tuleb aeg kulutada kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja massaazivannide võtmisele. Kuna jõudsime liiga vara supermarketisse (Eha on pähe võtnud, et ta peab kindlasti saama Luis Vuittoni käekoti omanikuks), siis seadsime sammud vastasasuvasse salongi, mina valisin õlimassaazi ja Eha leppis esialgu jalamassaaziga, mis oli muidugi viga, sest ta ei saanud pooltki osa sellest mõnust, mida mina tundsin. See oli ikka väga mõnus. Tund aega 7,5 euro eest saada läbi muditud jalataldadest pealaeni - seda saab kogeda ainult Tais. Lisaks lahke naeratus. Aga masseerimisest tuleb meil veel juttu, sestap räägin hoopis sellest, kuidas ma uued kulmud sain. Nimelt selles supermarketis on yks suur eraldi ilusalong, kust võib saada vähem kui tunni ajaga ja 10 euro eest täieliku näohoolduse - koorimine, aurutamine, vinnide pigistamine, põhjalik massaaz, pinguldav mask ja make up. Kusjuures kõike tehti ylima põhjalikkusega ja professionaalsusega. Ja make up tähendas seda, et lisaks silmade värvimisele, põsepunale ja huuleläikele maaliti mulle pähe ka vapustavalt ägedad kulmud!
Enne seda nägin ma selline välja:



Ja pärast selline:

Kõige tähelepanuväärsem kogu asja juures on aga see, et enamuse kundedest moodustasid mehed, valged mehed, kes ilmselgelt nautisid kogu protseduuri. Katsu sa eesti meest saata kosmeetiku juurde, et ta laseks puhastada oma nägu, teha ilusakstegevaid ja noorendavaid näomaske ja make upi. Ma pean silmas kasvõi ninast ja kõrvust  väljaturritavate karvade eemaldamist või kulmukarvade piiramist.

Sedapuhku jäid kyll käekott ja muu pudipadi ostmata – kaubakyllus lihtsalt teeb otsustusvõimetuks ja jälgides kohalikku ilmajaama võin täie veendumusega kinnitada, et me jõuame veel palju palju kordi sukelduda kohalikku kaubandusse. Aga mitte selleks me ei tulnud siia – ikka puhkama ja nautlema.

Kuid – imekombel tuli siiski kuskil kella 3-4 paiku ka päike pilvede tagant nähtavale ja ruttasime kibekiiresti randa. Päikesekreemid said lõpuks ometi tööle hakata. Rand oli pikk pikk ja kaetud tuhandete päikesevarjude, lamamistoolide ja miljonite puhkajatega. Esimest korda vette minnes on veidi kõhe tunne, sest tundub, et vesi on kole must ja jalge all tunduvat sibavat mingid pisikesed mereelukad, kuid inimene harjub kõigega ja kuigi vesi esmapilgul läbi ei paista, siis ei maksa sellest eksitada lasta - tegelikult on vesi suhteliselt puhas, kuid tugev laine ja liivane põhi muudavad selle sogaseks. Seega kõik, kellel on hirm Pattaya ranna puhtuse suhtes - võtke rahulikult!

Tunnikeseks seda jaguski, siis jälle padavai koju tagasi  ja ettevalmistused õhtusöögile minekuks. Põrutasime tuk-tukiga kuhugi, kus tundus, et on palju söögikohti ja hakkasime neid läbi kammima. Kôik me ju teame seda myyti, et kui tahad hästi syya saada, siis vaata sellise koha poole, kus enamuse kylastajatest moodustavad kohalikud. Pika lonkimise peale märkasimegi sellist tagasihoidlikku söögipaika, mis oli just surutud kahe uhkema restorani vahele. Seal oligi just niipalju kohalikke, et kõik lauad olid hõivatud, kuid  meie jaoks tiris peremees kuskilt virnast eraldi laua ja kaks tooli, perenaine tuli ja tõmbas kaltsuga (kui mu silmad ei petnud, oli see sulaselge põrandakalts) laua puhtaks ja peretytar tõi menyy. Minu kiiks on siin ennast täis laadida igasuguste krabidega, krevettidega  ja muude vähilistega, seega tellisin kolm keskmise suurusega krabi, riisi ja veel midagi, mis koosnes kalmaaridest ja krevettidest. Seda viimast tellis ka Eha ja rõhutas mitu korda, et ”not spicy”. Peretytar noogutas hoogsalt pead ja lubas tõemeeli, et roog ei ole yldse vyrtsikas. Vaene Eha! Roog oli just nii vyrtsikas, et kui sa just ei ole elanud koos Riivoga viimased 33 ja pool aastat, siis loomulikult hakkavad sul silmad vett jooksma ja tekivad ajutised hingamisraskused. Mina aga olen saanud kõva kooli ja koos kohaliku õllega suutsin nii enda kui ka Eha portsu silma pilgutamata ära syya. Aga nende krabidega ma ausalt öeldes rohkem jamada ei viitsi. Neist selle söödava osa kättesaamine on liiga vaevaline. Toitu peaks saama syya kuidagi kergemalt.  Yhesõnaga – mina sain oma kere silmini täis ja Eha istus kurva näoga ja oli täiega pettunud. Kõige hullem on see, et tema usk myyti sai täiega murtud – ei mingeid kohalikke nurgataguseid söögikohti enam! ônneks päästsid välja tänaval kypsetatud pannkoogid banaanimaitsega ja päris nälga ei pidanud ta kannatama.

Täna, kolmanda päeva hommikul seadsime sammud esimese massaazisalongi poole. Minu valik oli Tai massaaz, Eha võttis õlimassaazi. Tai massaazist ma pikalt ei kirjuta, sest see jällegi oli ylimalt mõnus, kuid yks mis kindel – mul on nyyd raudselt pikemad jalad, sest pärast sellist venitamist, painutamist ja väänamist ei ole võimalik, et oled jäänud endistesse mõõtudesse. Oh, ja kui ilus tydruk mind mudis! Ja ta tegi seda kogu oma kehaga. Pidi tal  ikka palju jõudu olema, et minusuguse puuhobuse nagu liigendnoa kokku surus, jalad sõlme keeras ja ime, et veel  jalgu kaela taha ei väänanud. See, mida aga samal ajal Ehaga tehti, on kirjeldamatu. Temaga tegeles kõige ilusam Tai noormees, keda me näinud oleme ja nad leppisid kokku, et homme nad kordavad protseduuri uuesti. Oli ilmselge, et midagi nii head pole Ehaga varem tehtud!

Jätkuvalt ootame päikest! Kusjuures soojuse yle ei kurda yldse – seda on siin just parasjagu. Mônus on!

Ebavajalikud asjad Tais

Tundub imelik, aga hetkel on kõige ebavajalikum asi päikesekreem. Ja seda on meil palju – kokku peaaegu terve liiter, faktoriga 30+ kuni 50+. Päike on see, mida me siin veel näinud ei ole. Muidugi on ka palju muid asju, mille nägemiseks ja kogemiseks oleme veel liiga vähe olnud siin, alles teine päev on alanud. Nii et pole ka põhjust nurisemiseks.

Lennureis kulges suuremate yllatusteta – nagu ikka, leidus seltskonna hulgas kolm kanget eesti meest, kes suutsid kogu lennu vältel ohtralt vägijooke pruukida ja kõva häälega joriseda. Aga kui panin kõrvaklapid pähe ja keerasin Beethoveni quinteti 4&29 piisavalt valjuks, muutus  öine lendamine päris talutavaks. Ega Beethoveni vastu ikka purjus eesti mees ei saa.

Teekond lennujaamast Pattayale kulges kiiresti, meile oli vastu saabunud kohalik noormees, kes tegi meile kiiret sõitu ja tõi meid otse meie elukohta, Jomtieni ranna lähedusse. Tegemist suuremat sorti apartement tyypi majutusega, kuid see ei ole hotell. Siin elavad enamjaolt eurooplased, kes on siia soetanud elamise, põgenedes kaamose ja kylma eest, mis hetkel valitseb põhjapoolkeral.

Kõigepealt hakkas sadama, päris korralikult, mitu korda järjest. Kuid me ei heitunud veel - hoolimata magamata ööst suundusime linnapeale, et tutvuda kohaliku eluoluga ja  raha vahetada.  Jalakäijana tuleb olla ylimalt ettevaatlik – kuna meie lähipiirkonnas kõnniteed puuduvad, siis hoia piip ja prillid, et sa auto alla ei jääks. Aga sellega harjub ära. Kõmpisime edasi-tagasi, lõpuks jõudsime rannapromenaadile – seal kihas päris elu – nii nagu ikka neis kohtades, kus liiguvad ringi tuhanded turistid, kes oma sajalisi luhvtitada tahavad. Leidsime peagi pangakontori, kus saime oma sajalised tuhandelisteks vahetada ja tundsime ennast kohe poole rikkamatena. Sellegipoolest  ei hakanud me veel esimese hooga poodlema vaid allusime  yhe lahke tailanna kutsele istuda tema restorani ja maitsta tema tehtud roogasid. Mis seal salata, nälg juba näpistas ja jalad lõid tuld talla alt välja – väike söögipaus kulus ära. Restoran koosnes pikast sinisest lauast, mille äärde perenaine meid istutas, valisime välja oma road – mina tellisin selle kohaliku supi (Tom Yam?) ja Eha valikuks oli pähklipraad. Kuigi tegemist oli väga tagasihoidliku söögikohaga, oli toit väga maitsev ja kylm õlu läks nagu kerisele. Eha muidugi ei oska hinnata häid asju – tema jõi paljast vett. Aga kyll ta jõuab minu karastunud koolitaja käe all veel paljugi õppida, eelkõige seda,  kuidas elu nautida tuleb.

Kõht täis, meel  hea, kõmpisime kodu poole tagasi ja ei lasknud ennast veel tai tydrukutel ära rääkida, kes yksteise võidu meid masseerida tahtsid. Jajaa, mõnus on tunda, et keegi sinu pärast nii kangesti  võitleb ja tahab sind endale saada  (kuigi ilmselt tahab ta hoopis sinu raha saada, aga vahet ju pole). Rampväsinult kukkusime oma abielu sängi – me magame nyyd koos – ja tukkusime õhtuni välja. Ärgates olime juba ysna värsked, tegin basseinis virgutusujumise ja jälle padavai promenaadile. Ei tea, kas olime magades targemaks saanud, kuid nyyd taipasime kasutada tuk-tuki teenust ja lahke sohver sõidutas meid sinna, kus särasid tuhanded kutsuvad tulukesed, kus tänaval polnud ruumi istuda ega astuda ja hõrgud toiduaroomid panid pea ringi käima. Sukeldusime Pattaia ööellu.

Täna on teisipäev, ilm on jätkuvalt pilves, aga meil on plaan – avastada Pattaya kesklinna, lasta ennast masseerida, osta asju ja loota, et juba homme näeme ka päikest! Sest pagana kahju on, kui meie pool liitrit päikesekreemi  asjatult kohvris ruumi võtsid ja nagu muiduleivasööjad  siin niisama lustivad, selle asemel et oma tööd teha. 

jäänud on 2 päeva

Täna kriipsutasin maha eelviimase päeva oma exceli tabelisse genereeritud reisikalendrist, kokku on nüüd mahatõmmatud päevi täpselt 99. Pühapäeval istun koos õega lennukisse ja aidaa, karm põhjamaa, ees ootab puhkus, puhkus ja veelkord puhkus! Kui oled jätnud suvepuhkuse siin kodumaal vahele, siis tunned lausa füüsiliselt, et midagi on viltu - oled pahuram kui tavaliselt, söögiisu on suurem, mõtted liiguvad aeglaselt, autot juhtides oled tähelepanematu ja õhtul uinud teleka ette, nägemata nii igavaid saateid nagu Foorum, Kahekõne, Vabariigi Kodanikud ja Kaua võib? Õnneks ei keela keegi unistamast ja seda olengi nüüd viimased nädalad vaikselt omaette teinud - kas võib nii juhtuda, et näedki päriselt päikest, tunned, et ilm on soe ja merevesi on ehtne supp? See kõik pidi nii olema Tais. Kui kohale olen jõudnud, siis annan teada!
Aga enne pean veel jõudma käia raamatupoes, et osta uuemat Eesti ilukirjandust - tegin juba nimekirja valmis, mida ma tahan lugeda. Mitte et ma kardan, et seal võiks igav olla, aga olen harjunud, et rannas on raamat kaasas ja teiseks ei saa ma enne magama jääda, kui ei ole lugenud vähemalt kahte lehekülge. See on nagu mingi püha tegevus enne uinumist.

Ega midagi, soovin endale head puhkust ja ägedaid elamusi.